Mai Loog
"Minu Tai"
Petrone Print 2008
Mis on tõeline eestluse test? Punuda tai lilledest tunde lillepärgi, et nendega siis pidulikule vastuvõtule minna, olles taas "kuum eesti tüdruk". Seda kuumas Bangkokis, kus müstiliselt eatu, kuid seda silmipimestavam blond filosoofiadoktor Mai Loog juba kaksteist aastat elab.
Raamat annab sissevaate tai elu hedonistlikumasse poolde; on põhiliselt kirjeldatud seda, kuidas kaunis ja tütarlapselik Mai oma aega pärast akadeemilise tööpäeva lõppu veedab. Ja teine asi, mis raamatus tooni annab -- teadlik tüdrukuliku eluviisi harrastamine, mis võtab omamoodi filosoofilise seisukoha mõõdu. Vanus on kõigest number ning miks saada igavaks täiskasvanuka, kui oled jätkuvalt ilus ja särtsakas pidude hing... Lisaks jänkukostüümis harrastuspoplaulja ning märja teesärgi võistlustest osa võtja. Tõeline eesti AbFab Tai pealinnas, mille eksootika ning omamoodi veidrustega Mai imehästi kohanenud on. Mis selles siis imelikku on, kui kinos tõustakse ringvaates kuningat vaadates kollektiivselt püsti ning sellesama monarhi splvamine on peaaegu et eluohtlik tegevus.
Elurõõmus raamat, sobiv just praegusel aastaajal lugemiseks -- kuigi mõnelgi võib tulla mõte, et mida ma siin miinuskraadide ja majanduslanguse käes külmetan, kui teisel pool maakera on maa, kus on koguaeg soe, sõbralikke teenindajaid palju, kõik on üsnagi odav ja naeratamine on obligatoorne. Vaataks isegi üle.
* Jah, ma üritasin topeltsõnamängu, vihjates samanimelisele eksootilisele kokteilile.
Friday, December 26, 2008
Thursday, December 25, 2008
Naisena taassündinud
Kati Murutar
"Naisena sündinud 20 aastat hiljem"
2. osa
Petrone Print 2008
Millegipärast meeldis mulle see raamat oluliselt rohkem kui 1. osa. Võib-olla on asi hetkes ja meeleolus, mil seda lugesin. Pingelanguses. Jõulueelses tolerantsis. Aga võib-olla on "Naisena sündinud" järje 2. osas mingeid väärtuseid, mis eelmises välja ei tulnud. Võibolla on nende naiste lood, mis nüüd edasi arenenevad, juba originaal-"Naisena sündinust" rohkem meelde jäänud ja intrigeerivamad. Oli ju aktiivne, aga kohmakas, piinlik-edasipüüdlik what`s-her -name üks raamatu säravamaid karaktereid ning nüüd on Tuhkatriinust saanud täieõiguslik printsess.
Murutari maailmavaade tundub olevat üsnagi new age; ka kõige eksistentsiaalsematele, sündi, surma ja inimese saatust puudutavatele küsimustele on olemas lihtsad vastused. Liigagi lihtne elu, tundub mulle kohati. Peategelasele on olemise müsteerium kohati lihtne nagu jehoovatunnistajate broshüür. Aga see on arvatavasti maitseasi ja/või isikliku valiku küsimus -- kas uskuda nii lineaarseid "karmalisi" põhjuseid oma elus toimuvale või mitte.
Läbivaid probleeme on raamatus tugeva naise ja nõrgema mehe küsimus ja mulle isiklikult tundub viimase tegelase, seitsme lapse kangelasema loo kulminatsioon piisavalt creepy. Freudiaanliku psühhoanalüütiku unistus. Aga sellele liigselt vihjata või detaile ära anda tundub mulle potensiaalsete lugejate suhtes ebaaus.
"Naisena sündinud 20 aastat hiljem"
2. osa
Petrone Print 2008
Millegipärast meeldis mulle see raamat oluliselt rohkem kui 1. osa. Võib-olla on asi hetkes ja meeleolus, mil seda lugesin. Pingelanguses. Jõulueelses tolerantsis. Aga võib-olla on "Naisena sündinud" järje 2. osas mingeid väärtuseid, mis eelmises välja ei tulnud. Võibolla on nende naiste lood, mis nüüd edasi arenenevad, juba originaal-"Naisena sündinust" rohkem meelde jäänud ja intrigeerivamad. Oli ju aktiivne, aga kohmakas, piinlik-edasipüüdlik what`s-her -name üks raamatu säravamaid karaktereid ning nüüd on Tuhkatriinust saanud täieõiguslik printsess.
Murutari maailmavaade tundub olevat üsnagi new age; ka kõige eksistentsiaalsematele, sündi, surma ja inimese saatust puudutavatele küsimustele on olemas lihtsad vastused. Liigagi lihtne elu, tundub mulle kohati. Peategelasele on olemise müsteerium kohati lihtne nagu jehoovatunnistajate broshüür. Aga see on arvatavasti maitseasi ja/või isikliku valiku küsimus -- kas uskuda nii lineaarseid "karmalisi" põhjuseid oma elus toimuvale või mitte.
Läbivaid probleeme on raamatus tugeva naise ja nõrgema mehe küsimus ja mulle isiklikult tundub viimase tegelase, seitsme lapse kangelasema loo kulminatsioon piisavalt creepy. Freudiaanliku psühhoanalüütiku unistus. Aga sellele liigselt vihjata või detaile ära anda tundub mulle potensiaalsete lugejate suhtes ebaaus.
Wednesday, December 3, 2008
Naisena sündinud
"Naisena sündinud"
Kati Murutar
Petrone Print 2008
Kati Murutar tuli eesti kirjandusse aplombiga 1988. aastal. Tema esikteoses oli seksi, alkoholi, ühikapidusid ning oma ajastu, keerulise üleminekuaja noorte naiste terava silma läbi nähtud koondportreesid. Sellest sai eeliseseisvusaja kirjanduslik hitt ja kultusraamat. Võibolla veidi rabe ja mitte päris ühtlase stiiliga, aga igal juhul oma autori suhtes lootustandev teos. Slängiväljendid ja seksuaalne avameelsus, samuti kohatine jõhkrus ja otseütlemine mõjusid värskelt. Uue aja vaimus vähemalt.
Originaal- "Naisena sündinud" oli kaasahaarav ja kergesti loetav ning pakkus äratundmisvõimalust kahtlemata paljudele.
Järgmise kahekümne aasta jooksul sai Murutarist üliproduktiivne, kuid mitte päriselt tõsiseltvõetav kirjanik ning meediafiguur, kes on meedias esinenud tahtlikult provokatiivsete avalduste ning paljastustega, seda nii verbaalses kui visuaalses vormis.
Ja nüüd üllitas ta oma peateose järje. Pean tunnistama, et ootasin enamat, kuigi vähemalt minu jaoks on Murutari sõnamängud ja endaleiutatud väljendid muutnud juhuslikult loetud, tema poolt avaldatud tekstid väga raskesti jälgitavateks ning kohati on autori mõttekulg juba lahtikodeerimatu.
Ja kahju küll, "Naisena sündinud" "järje" puhul on tegemist kirjanduse risaiklimisega, aga mitte "heas", ökoloogilises mõttes. Pigem võib paralleeli tõmmata supermarketite kettides väidetavalt toimuva, juba rikneva salati kraani all läbipesemisega -- see oli hiljuti Õhtulehe esikaanel. Nagu Kati Murutargi. 90 % ulatuses jääb toode samaks, lisatakse vaid uus kaste. Sama on juhtunud raamatugagi -- suures osas on tegemist vana teosega, millele on lisatud natuke uut -- et mis neist tegelastest edasi sai. Napp täitematerjal, mis vaevalt lubab toodet uuena müüa. Peaaegu kriminaalne. Tervisekaitseametile võib vahele jääda.
Kati Murutar
Petrone Print 2008
Kati Murutar tuli eesti kirjandusse aplombiga 1988. aastal. Tema esikteoses oli seksi, alkoholi, ühikapidusid ning oma ajastu, keerulise üleminekuaja noorte naiste terava silma läbi nähtud koondportreesid. Sellest sai eeliseseisvusaja kirjanduslik hitt ja kultusraamat. Võibolla veidi rabe ja mitte päris ühtlase stiiliga, aga igal juhul oma autori suhtes lootustandev teos. Slängiväljendid ja seksuaalne avameelsus, samuti kohatine jõhkrus ja otseütlemine mõjusid värskelt. Uue aja vaimus vähemalt.
Originaal- "Naisena sündinud" oli kaasahaarav ja kergesti loetav ning pakkus äratundmisvõimalust kahtlemata paljudele.
Järgmise kahekümne aasta jooksul sai Murutarist üliproduktiivne, kuid mitte päriselt tõsiseltvõetav kirjanik ning meediafiguur, kes on meedias esinenud tahtlikult provokatiivsete avalduste ning paljastustega, seda nii verbaalses kui visuaalses vormis.
Ja nüüd üllitas ta oma peateose järje. Pean tunnistama, et ootasin enamat, kuigi vähemalt minu jaoks on Murutari sõnamängud ja endaleiutatud väljendid muutnud juhuslikult loetud, tema poolt avaldatud tekstid väga raskesti jälgitavateks ning kohati on autori mõttekulg juba lahtikodeerimatu.
Ja kahju küll, "Naisena sündinud" "järje" puhul on tegemist kirjanduse risaiklimisega, aga mitte "heas", ökoloogilises mõttes. Pigem võib paralleeli tõmmata supermarketite kettides väidetavalt toimuva, juba rikneva salati kraani all läbipesemisega -- see oli hiljuti Õhtulehe esikaanel. Nagu Kati Murutargi. 90 % ulatuses jääb toode samaks, lisatakse vaid uus kaste. Sama on juhtunud raamatugagi -- suures osas on tegemist vana teosega, millele on lisatud natuke uut -- et mis neist tegelastest edasi sai. Napp täitematerjal, mis vaevalt lubab toodet uuena müüa. Peaaegu kriminaalne. Tervisekaitseametile võib vahele jääda.
Sunday, December 30, 2007
Roheline käsiraamat
"Roheliseks kasvamine"
Epp Petrone
Petrone Print 2007
Ajal, kui järjest enamad inimesed arvestavad oma igapäevases elus keskkonnaga ning päris paljud tunduvad võtvat ökoloogilist mõtlemist alternatiivse eneseteostusena , oli sellise omamaise raamatu ilmumiseks viimane aeg. Minu tutvusringkonnas "risaiklivad" enamus, Fair-Trade-või ökokaupu ostavad pigem jõukamad-keskklassistunumad, maale elama minemise plaane on pidanud paljud praegused kolmekümnesed.... "Seda ma ei osta, siin on "ee-d" sees", olen kuulnud rohkem kui korra. "Osad neist on süütud söögisooda või jõhvikhape", olen vastanud. ---"Jah, ma tean, ma peaksin need tegelikult endale selgeks tegema..."
Noh, ja Petrone raamatus on ka eriti kahjulike lisaainete numeratsioon sees. Ja tohutult viiteid internetilehekülgedele, foorumitele, vajalikke telefoninumbreid. Tutvustusi ilmateinud dokkidest, raamatutest, lühi-intervjuusid eesti ametnike-tootejuhtidega.... Sissejuhatus sellesse järjest populaarsemasse maailmavaatesse koos vihjete ja konkreetsemate suunistega neile, kes tahavad rohkem infot ning sellesse elulaadi sukelduda. Samas ka "ökoismi" kriitikat -- lugeja saab näiteks teada, et põhiline tasand, kuhu keskkonnateadlik tarbija peatuma jääb, on prügi pärast muretsemine; et kilekott võib olla parem valik kui paberkott,sest viimast tehakse ainult puust ning ta ka ei lagune prügimäel; et ühekordsed nõud ei ole nii suur probleem kui esmapilgul tundub....Jäetakse päris palju lahtiseid otsi.
Kogu see populaarteaduslik info on hästiloetavas vormis, antud edasi läbi autori isikliku kogemuse, tema kahtluste ning võitluste sugulaste-naabritega. Oleks tema keskkonnateadlik ärkamine toimunud Eestis, mitte New Yorgi äärelinnas, oleks kahtlemata vähem värvikat materjali.
Ootaks veel selles zhanris raamatuid -- maailm ja igapäevased valikud radikaalse loomaõiguslase pilgu läbi, ökoelu maal, keskkonnateadlikud eksperimendid -- eriti eestimaalaste kogemuste läbi.
Ja veel -- Petrone raamat on nii öko kui olla võib -- taaskasutatud paberil, looduslike trükivärvidega, helehallide pappkaantega. Ilus, aga iga näpujälg jääb näha. Ei mingit peale lugemist edasi kinkimist. Igaühele oma!
Epp Petrone
Petrone Print 2007
Ajal, kui järjest enamad inimesed arvestavad oma igapäevases elus keskkonnaga ning päris paljud tunduvad võtvat ökoloogilist mõtlemist alternatiivse eneseteostusena , oli sellise omamaise raamatu ilmumiseks viimane aeg. Minu tutvusringkonnas "risaiklivad" enamus, Fair-Trade-või ökokaupu ostavad pigem jõukamad-keskklassistunumad, maale elama minemise plaane on pidanud paljud praegused kolmekümnesed.... "Seda ma ei osta, siin on "ee-d" sees", olen kuulnud rohkem kui korra. "Osad neist on süütud söögisooda või jõhvikhape", olen vastanud. ---"Jah, ma tean, ma peaksin need tegelikult endale selgeks tegema..."
Noh, ja Petrone raamatus on ka eriti kahjulike lisaainete numeratsioon sees. Ja tohutult viiteid internetilehekülgedele, foorumitele, vajalikke telefoninumbreid. Tutvustusi ilmateinud dokkidest, raamatutest, lühi-intervjuusid eesti ametnike-tootejuhtidega.... Sissejuhatus sellesse järjest populaarsemasse maailmavaatesse koos vihjete ja konkreetsemate suunistega neile, kes tahavad rohkem infot ning sellesse elulaadi sukelduda. Samas ka "ökoismi" kriitikat -- lugeja saab näiteks teada, et põhiline tasand, kuhu keskkonnateadlik tarbija peatuma jääb, on prügi pärast muretsemine; et kilekott võib olla parem valik kui paberkott,sest viimast tehakse ainult puust ning ta ka ei lagune prügimäel; et ühekordsed nõud ei ole nii suur probleem kui esmapilgul tundub....Jäetakse päris palju lahtiseid otsi.
Kogu see populaarteaduslik info on hästiloetavas vormis, antud edasi läbi autori isikliku kogemuse, tema kahtluste ning võitluste sugulaste-naabritega. Oleks tema keskkonnateadlik ärkamine toimunud Eestis, mitte New Yorgi äärelinnas, oleks kahtlemata vähem värvikat materjali.
Ootaks veel selles zhanris raamatuid -- maailm ja igapäevased valikud radikaalse loomaõiguslase pilgu läbi, ökoelu maal, keskkonnateadlikud eksperimendid -- eriti eestimaalaste kogemuste läbi.
Ja veel -- Petrone raamat on nii öko kui olla võib -- taaskasutatud paberil, looduslike trükivärvidega, helehallide pappkaantega. Ilus, aga iga näpujälg jääb näha. Ei mingit peale lugemist edasi kinkimist. Igaühele oma!
Friday, December 28, 2007
Jesus in Da House
"Jesus Camp"
Dokk USA evangelistide lastekasvatusest, suvelaagritest, propagandast.
Tänaval usulist äratustööd tegevad lapsed. Nende pastor Becky Fisher.
Oma last kodus õpetav ema teeb pojale selgeks, et kliimasoojenemine nagu ka evolutsiooniteooria muide, on kõigest üks uskumus. Mis sellest siis on, kui viimased suved on väga palavad olnud ja keskmine õhutemperatuur natuke tõusnud — “It`s not gonna hurt us”, annab laps õige vastuse. Seal on üldse väga, väga alternatiivsed vaated keskkonna- ja ühiskonnaprobleemidele, mida esindavad evangelistid, väidetavalt 25% USA elanikkonnast.
Päris shokeeriv.
Ja samas on see dokk tehtud ikkagi piisava respektiga oma tegelaste suhtes, nii et mulle tundub, et seda vaadates võib tulla ka vastupidistele järeldustele. Et need lapsed ongi Ameerika tulevik.....
Äkki ongi?
Dokk USA evangelistide lastekasvatusest, suvelaagritest, propagandast.
Tänaval usulist äratustööd tegevad lapsed. Nende pastor Becky Fisher.
Oma last kodus õpetav ema teeb pojale selgeks, et kliimasoojenemine nagu ka evolutsiooniteooria muide, on kõigest üks uskumus. Mis sellest siis on, kui viimased suved on väga palavad olnud ja keskmine õhutemperatuur natuke tõusnud — “It`s not gonna hurt us”, annab laps õige vastuse. Seal on üldse väga, väga alternatiivsed vaated keskkonna- ja ühiskonnaprobleemidele, mida esindavad evangelistid, väidetavalt 25% USA elanikkonnast.
Päris shokeeriv.
Ja samas on see dokk tehtud ikkagi piisava respektiga oma tegelaste suhtes, nii et mulle tundub, et seda vaadates võib tulla ka vastupidistele järeldustele. Et need lapsed ongi Ameerika tulevik.....
Äkki ongi?
Sunday, December 16, 2007
Subscribe to:
Posts (Atom)