Naisena sündinud

"Naisena sündinud"
Kati Murutar
Petrone Print 2008

Kati Murutar tuli eesti kirjandusse aplombiga 1988. aastal. Tema esikteoses oli seksi, alkoholi, ühikapidusid ning oma ajastu, keerulise üleminekuaja noorte naiste terava silma läbi nähtud koondportreesid. Sellest sai eeliseseisvusaja kirjanduslik hitt ja kultusraamat. Võibolla veidi rabe ja mitte päris ühtlase stiiliga, aga igal juhul oma autori suhtes lootustandev teos. Slängiväljendid ja seksuaalne avameelsus, samuti kohatine jõhkrus ja otseütlemine mõjusid värskelt. Uue aja vaimus vähemalt.
Originaal- "Naisena sündinud" oli kaasahaarav ja kergesti loetav ning pakkus äratundmisvõimalust kahtlemata paljudele.
Järgmise kahekümne aasta jooksul sai Murutarist üliproduktiivne, kuid mitte päriselt tõsiseltvõetav kirjanik ning meediafiguur, kes on meedias esinenud tahtlikult provokatiivsete avalduste ning paljastustega, seda nii verbaalses kui visuaalses vormis.
Ja nüüd üllitas ta oma peateose järje. Pean tunnistama, et ootasin enamat, kuigi vähemalt minu jaoks on Murutari sõnamängud ja endaleiutatud väljendid muutnud juhuslikult loetud, tema poolt avaldatud tekstid väga raskesti jälgitavateks ning kohati on autori mõttekulg juba lahtikodeerimatu.
Ja kahju küll, "Naisena sündinud" "järje" puhul on tegemist kirjanduse risaiklimisega, aga mitte "heas", ökoloogilises mõttes. Pigem võib paralleeli tõmmata supermarketite kettides väidetavalt toimuva, juba rikneva salati kraani all läbipesemisega -- see oli hiljuti Õhtulehe esikaanel. Nagu Kati Murutargi. 90 % ulatuses jääb toode samaks, lisatakse vaid uus kaste. Sama on juhtunud raamatugagi -- suures osas on tegemist vana teosega, millele on lisatud natuke uut -- et mis neist tegelastest edasi sai. Napp täitematerjal, mis vaevalt lubab toodet uuena müüa. Peaaegu kriminaalne. Tervisekaitseametile võib vahele jääda.