Epp Petrone
"Minu Ameerika 2"
"Ja ameeriklasi kutsusime me välismaalasteks." See lause ei ole pärit mitte Petrone Ameerika-saaga teisest osast, vaid Sergei Dovlatovilt, kes oma "Välismaa naises" kirjeldab vene kogukonna elu 70ndate aastate New Yorgis. Erinevalt suure naaberrahva esindajatest ei saa eestlased endale sellist luksust lubada. Epp Petrone ei kutsu ameeriklasi välismaalasteks -- vastupidi -- ta nimetab ennast poolirooniliselt väliseestlaseks ning toob välja nimekirja viimaste tunnustest. Ignorantsist kodumaiste meediastaaride suhtes alates ning kõnekeelega lõpetades, mis erinevalt emamaal räägitavast ei arene edasi muul viisil, kui järjest rohkemaid võõrlaene endasse võttes.
"Minu Ameerika 2" on rohkem kui esimene raamat kohanemisest,uude kultuuri sisseelamisest. Küllap alles pärast mõneaastast kohapeal elamist jõuavad uue immigrandini tema uue kodumaa ja võõrustajarahva tume alateadvus,hirmud, kompleksid ja üldiselt väljaütlemata jäetavad eelarvamused. Olgu nendeks siis meedia õhutatav sõge pedofiiliparanoia, suhtumine mustanahalistesse, juutidesse või Ida-Euroopa immigrantidesse. Ja samas ka avaneb uue kodumaa südamlikum ja helgem pool, olgu selleks siis uue kodulinna võlud või üllatavalt positiivne kokkupuude Ameerika tervishoisüsteemiga. See raamat on intiimne sissevaade küllap üsna tavalise itaalia-iiri-ameerika perekonna ellu, kuhu on "miniaks Euroopast" sattunud noor eesti naine. Värvikaimaks kõrvaltegelaseks emotsionaalne ja oma pere suhtes võib-olla kergelt obsessiivne ja kõike-kontrolliv ämm, aktsioonideks perekondlikud pühadeveetmised, kolimised, tülid sellesama ämmaga ning peategelase enda-avastamine keskkonnateadlikus eluviisis. Nagu esimene "Minu Ameerikagi", blogiraamat -- kirjeldused on hoogsad ning neist õhkub meeldivat pretensioonitust ning samas emotsionaalset powerit, nagu esmalt eelkõige enda tarbeks kirjutatud tekstides ikka. See tundub olevat globaliseeruva maailma uus zhanr -- "Mina võõrsil", olgu siis tegemist ameeriklastega Toskaanas, inglasega Pariisis või eestlasega New Yorgis. Ja kes tuleks ilma seda raamatut lugemata selle peale, et üks muidu igati mõistlik ameeriklane võib küsida põdrasamblatee kohta: "Kas sul paha ei hakka mõttest, et selle peal on putukad käinud?"
Friday, November 30, 2007
Wednesday, November 28, 2007
PETTING ESTONIA KONTSERDISAALIS
Tui Hirv
"Tähe Tänav"
Petrone Print
2007
See raamat näeb välja nagu tõeline naistekas. Mida toetab jutustuse raamistik -- peategelase (loomulikult kaunitar), noore lauljatari karjääri algus ning armuafäärid klasssikalise muusika maailmas. Romantiline, enamusele lugejatest võõras ja eksootiline keskkond, intriigid (loomulikult omavahel konkureerivad diivad või midagi taolist), loojahingega meeskarakterid, kes on andekad ja samavõrra edukad kui naisminategelane on ilus, õrna hingega ja temperamentne. Lisaks on tal ebatavaline kasvukeskkond oma isa keskealiste boheemlastest sõprade näol ning mingil määral ka isa poolt imetletud muusa roll. Eeldades, et raamatu aines on suures osas autobiograafiline (ja milline debüütromaan seda ei oleks!), on mõningane nartsissism mõistetav.
Aga erinevalt klassikalisest naistekast puudub lihtsalt jälgitav ning kaasakiskuv jutustus, "Tähe tänav" on pigem fragmentaarne ja kergelt laialivalguv. Romantilised suhted ei arene ega kulmineeru. Me saame teada, et peategelane on suurepärane flirtija ja üldse väga võluv, ilus ning andekas. Ta on kiindunud korra ühte, siis teise endast vanemasse mehesse, poliitikusse ning interpreeti. Aga keegi ei jäta tema pärast oma naist maha. Puuduvad isegi kirglikud seksistseenid, "naisteka" kohustuslik komponent. Raamatu kulminatsiooniks on kaklus proovisaalis konkureeriva sopraniga (kes pole nii noor, ilus ega andekas)ja püstipäi lahkumine, tagasi koju, Tähe tänavale.
Ladusalt kirjutatud, kohati liigutavalt siiras. Samas mõjub näiteks Kerttu Rakke teravapilguliselt kirjeldatud sekretäritöö ("Kolmas printsess" )köitvamalt kui "Tähe tänava" petting proovisaalis.
"Tähe Tänav"
Petrone Print
2007
See raamat näeb välja nagu tõeline naistekas. Mida toetab jutustuse raamistik -- peategelase (loomulikult kaunitar), noore lauljatari karjääri algus ning armuafäärid klasssikalise muusika maailmas. Romantiline, enamusele lugejatest võõras ja eksootiline keskkond, intriigid (loomulikult omavahel konkureerivad diivad või midagi taolist), loojahingega meeskarakterid, kes on andekad ja samavõrra edukad kui naisminategelane on ilus, õrna hingega ja temperamentne. Lisaks on tal ebatavaline kasvukeskkond oma isa keskealiste boheemlastest sõprade näol ning mingil määral ka isa poolt imetletud muusa roll. Eeldades, et raamatu aines on suures osas autobiograafiline (ja milline debüütromaan seda ei oleks!), on mõningane nartsissism mõistetav.
Aga erinevalt klassikalisest naistekast puudub lihtsalt jälgitav ning kaasakiskuv jutustus, "Tähe tänav" on pigem fragmentaarne ja kergelt laialivalguv. Romantilised suhted ei arene ega kulmineeru. Me saame teada, et peategelane on suurepärane flirtija ja üldse väga võluv, ilus ning andekas. Ta on kiindunud korra ühte, siis teise endast vanemasse mehesse, poliitikusse ning interpreeti. Aga keegi ei jäta tema pärast oma naist maha. Puuduvad isegi kirglikud seksistseenid, "naisteka" kohustuslik komponent. Raamatu kulminatsiooniks on kaklus proovisaalis konkureeriva sopraniga (kes pole nii noor, ilus ega andekas)ja püstipäi lahkumine, tagasi koju, Tähe tänavale.
Ladusalt kirjutatud, kohati liigutavalt siiras. Samas mõjub näiteks Kerttu Rakke teravapilguliselt kirjeldatud sekretäritöö ("Kolmas printsess" )köitvamalt kui "Tähe tänava" petting proovisaalis.
Tuesday, November 27, 2007
Daki. Elab. Siin!
Dagmar Reintam
"daki.elab.siin"
Petrone Print
2007
Kas eesti esimene blogina vormistatud raamat on ootuspärane? Jah, sest selle autor on noor, 20ndate esimeses pooles naine, elab linnas, töötab ajakirjanikuna ...Nagu disaineritele meeldib aegajalt oma loomingut kunstigaleriides esitleda, viitamaks, et see on midagi "jäävamat" ja "väärtuslikumat" kui pelgalt tarbeala, soovivad ka ajakirjanikud tihti jätta endast midagi kestvamat kui leheartiklid... või blogisissekanded. Seks ja linn ja melanhoolia ja igatsus ilusast valgest pulmakleidist ja alkohol ja peod ja...Et nagu Eesti Bridget Jones? Siiski mitte. Blogi kui uue hübriidzhanri olemus on selles raamatus piisavalt domineeriv -- fragmendid, meeleolud, stiililis-zhanrilised eksperimendid ja üleüldse see õhulisus, pooleldiütlemine, millega paistavad silma just kirjutamisega oma igapäevast leiba teenivate inimeste internetipäevikud. Tegemist on ühe hingetõmbega (et saaks südame pealt ära...)ja napisõnaliselt (muu kirjatöö vahele?) kirjutatud märkmetega, osaliselt endale, osaliselt sõpradele mõeldud. Ja osaliselt teistele noortele urbaansetele naistele, kes Daki muredes-rõõmudes-vigades iseennast ära tunnevad.
Mulle endale tundub Daki võib-olla liiga hajus, impressionistlik, lüüriline, fragmentaarne.Meeleolukas, kohati vaimukas, sõnade-mõistetega mängiv -- seda kindlasti. Sulejoonistused, sketshid, mis on liiga põgusad, et pärast mingi hulga läbivaatamist saaksid jätkuvat huvi pakkuda, väikestest eksperimentidest hoolimata. Aga kas kümned tuhanded blogilugejad (tegu on ühe eesti populaarseima blogiga) saavad eksida?
"daki.elab.siin"
Petrone Print
2007
Kas eesti esimene blogina vormistatud raamat on ootuspärane? Jah, sest selle autor on noor, 20ndate esimeses pooles naine, elab linnas, töötab ajakirjanikuna ...Nagu disaineritele meeldib aegajalt oma loomingut kunstigaleriides esitleda, viitamaks, et see on midagi "jäävamat" ja "väärtuslikumat" kui pelgalt tarbeala, soovivad ka ajakirjanikud tihti jätta endast midagi kestvamat kui leheartiklid... või blogisissekanded. Seks ja linn ja melanhoolia ja igatsus ilusast valgest pulmakleidist ja alkohol ja peod ja...Et nagu Eesti Bridget Jones? Siiski mitte. Blogi kui uue hübriidzhanri olemus on selles raamatus piisavalt domineeriv -- fragmendid, meeleolud, stiililis-zhanrilised eksperimendid ja üleüldse see õhulisus, pooleldiütlemine, millega paistavad silma just kirjutamisega oma igapäevast leiba teenivate inimeste internetipäevikud. Tegemist on ühe hingetõmbega (et saaks südame pealt ära...)ja napisõnaliselt (muu kirjatöö vahele?) kirjutatud märkmetega, osaliselt endale, osaliselt sõpradele mõeldud. Ja osaliselt teistele noortele urbaansetele naistele, kes Daki muredes-rõõmudes-vigades iseennast ära tunnevad.
Mulle endale tundub Daki võib-olla liiga hajus, impressionistlik, lüüriline, fragmentaarne.Meeleolukas, kohati vaimukas, sõnade-mõistetega mängiv -- seda kindlasti. Sulejoonistused, sketshid, mis on liiga põgusad, et pärast mingi hulga läbivaatamist saaksid jätkuvat huvi pakkuda, väikestest eksperimentidest hoolimata. Aga kas kümned tuhanded blogilugejad (tegu on ühe eesti populaarseima blogiga) saavad eksida?
"WHAT WE`VE GOT HERE, IS A FAILURE OF COMMUNICATION!"
Epp Petrone
"Minu Ameerika"
Petrone Print
2007
Öeldakse, et esimese põlvkonna immigrandid ei saa kunagi õnnelikuks. On olemas ka teooria, mille kohaselt kogu inimlik sotsiaalne suhtlemine põhineb peegeldamisel. Inimene teeb liigutuse, ülekantud tähenduses -- ja jääb ootama, kas ta suhtluspartner või grupp reageerib sellele, nagu ta saaks sellest aru. Kas ta reageerib soovitud viisil: naerab nalja üle, hindab vaimukat repliiki,korjab üles vihje, saab aru, kui tema suhtes näidatakse üles heatahtlikkust või ollakse, vastupidi, irooniline.
Sellesama teooria kohaselt jääb selline peegeldusefekt ära, kui inimesed on eri kultuuriruumidest pärit ja aset leiavad lugematud kommunikatsioonihäired, nii suured kui väikesed. Heatahtlikkkust ja sõbralikkust võidakse tõlgendada flirdina, põhjamaist reserveeritust ja napisõnalisust aga vaenulikkuse või pahatahtlikkusena.
(Olen ise olnud koos grupi eestlastega New Yorgi hotelli saunas toimunud basseinipeol, kus eesti tütarlapselt küsiti: "Kas sulle ei meeldi need inimesed, kes su kõrval istusid?" --"Ei, need on mu sõbrad," järgnes vastus. )
Epp Petrone blogiraamatus "Minu Ameerika" kirjeldab minategelane, eesti ajakirjanik, kes on abiellunud ameeriklasega, kümneid valdkondi, kus sellised kultuurikonfliktid aset leiavad. Kuna nii raamat kui sellele eelnenud blogi on suunatud eesti lugejale, esinevad ameeriklased tihti grotesksete olenditena, kes söövad liiga palju, sõidavad kõikjale autoga, ei tea midagi oma riigist väljaspool toimuvast, teevad jõulude puhul üksteisele tohutus koguses mõttetuid kingitusi, kisuvad pakipaberid kiiresti-kiiresti lahti (mitte ei haruta nööre -paelu kannatlikult) ja jätavad kogu selle prahihunniku oma suurte majade ette jõulupühadejärgset koristusautot ootama.... Olles sattunud Ameerika äärelinnaelusse, jääb raamatu minategelane kohati hämmastunud, aga empaatiliseks vaatlejaks, kes aegajalt küll satub konfliktidesse oma uue perekonnaga.
Uue Maailma tarbimisorgiat pealt vaadates ja selles sunnitult osaledes avastab ta aga keskkonnasäästliku mõtteviisi ja planeediga arvestamise oma elu iga liigutust tehes.
See aga on juba sama autori järgmise raamatu teema.
Lühidalt: lihtsad ja pretensioonitud lood. Blogitekstidest, mis on pea alati natuke ebaühtlased ning värsketest emotsioonidest küllastunud, pole üritatud teha midagi enamat, kui need algselt on.Märkmed iseenda jaoks, et mitte kaotada võõras ja teiskeelses keskkonnas koduperenaisena oma identiteeti. Mis on meeldiv. Samuti jäävad osade peatükkide aluseks olevad naisteajakirjaartiklid selleks, mis nad on -- informatiivsed, samas meelelahutuslikud jutukesed, millel puudub igasugune ilukirjanduslik /esseistlik pretensioon.
Huvitav aga, kas juhul, kui seda raamatut loeks ameeriklane, kas Epp tunduks talle kohati samasugune veidrik ja "otsekui suur laps", nagu nemad talle?
"Minu Ameerika"
Petrone Print
2007
Öeldakse, et esimese põlvkonna immigrandid ei saa kunagi õnnelikuks. On olemas ka teooria, mille kohaselt kogu inimlik sotsiaalne suhtlemine põhineb peegeldamisel. Inimene teeb liigutuse, ülekantud tähenduses -- ja jääb ootama, kas ta suhtluspartner või grupp reageerib sellele, nagu ta saaks sellest aru. Kas ta reageerib soovitud viisil: naerab nalja üle, hindab vaimukat repliiki,korjab üles vihje, saab aru, kui tema suhtes näidatakse üles heatahtlikkust või ollakse, vastupidi, irooniline.
Sellesama teooria kohaselt jääb selline peegeldusefekt ära, kui inimesed on eri kultuuriruumidest pärit ja aset leiavad lugematud kommunikatsioonihäired, nii suured kui väikesed. Heatahtlikkkust ja sõbralikkust võidakse tõlgendada flirdina, põhjamaist reserveeritust ja napisõnalisust aga vaenulikkuse või pahatahtlikkusena.
(Olen ise olnud koos grupi eestlastega New Yorgi hotelli saunas toimunud basseinipeol, kus eesti tütarlapselt küsiti: "Kas sulle ei meeldi need inimesed, kes su kõrval istusid?" --"Ei, need on mu sõbrad," järgnes vastus. )
Epp Petrone blogiraamatus "Minu Ameerika" kirjeldab minategelane, eesti ajakirjanik, kes on abiellunud ameeriklasega, kümneid valdkondi, kus sellised kultuurikonfliktid aset leiavad. Kuna nii raamat kui sellele eelnenud blogi on suunatud eesti lugejale, esinevad ameeriklased tihti grotesksete olenditena, kes söövad liiga palju, sõidavad kõikjale autoga, ei tea midagi oma riigist väljaspool toimuvast, teevad jõulude puhul üksteisele tohutus koguses mõttetuid kingitusi, kisuvad pakipaberid kiiresti-kiiresti lahti (mitte ei haruta nööre -paelu kannatlikult) ja jätavad kogu selle prahihunniku oma suurte majade ette jõulupühadejärgset koristusautot ootama.... Olles sattunud Ameerika äärelinnaelusse, jääb raamatu minategelane kohati hämmastunud, aga empaatiliseks vaatlejaks, kes aegajalt küll satub konfliktidesse oma uue perekonnaga.
Uue Maailma tarbimisorgiat pealt vaadates ja selles sunnitult osaledes avastab ta aga keskkonnasäästliku mõtteviisi ja planeediga arvestamise oma elu iga liigutust tehes.
See aga on juba sama autori järgmise raamatu teema.
Lühidalt: lihtsad ja pretensioonitud lood. Blogitekstidest, mis on pea alati natuke ebaühtlased ning värsketest emotsioonidest küllastunud, pole üritatud teha midagi enamat, kui need algselt on.Märkmed iseenda jaoks, et mitte kaotada võõras ja teiskeelses keskkonnas koduperenaisena oma identiteeti. Mis on meeldiv. Samuti jäävad osade peatükkide aluseks olevad naisteajakirjaartiklid selleks, mis nad on -- informatiivsed, samas meelelahutuslikud jutukesed, millel puudub igasugune ilukirjanduslik /esseistlik pretensioon.
Huvitav aga, kas juhul, kui seda raamatut loeks ameeriklane, kas Epp tunduks talle kohati samasugune veidrik ja "otsekui suur laps", nagu nemad talle?
Kõigepealt
Olen ammu mõelnud, et võiks teha märkmeid loetud raamatute ja mõningate nähtud filmide kohta. Nüüd alustasin sellega, ajendiks Petrone Printi kampaania, millega saab tasuta raamatuid.
Kohe järgnevad.
Kohe järgnevad.
Subscribe to:
Posts (Atom)