Dagmar Reintam
"daki.elab.siin"
Petrone Print
2007
Kas eesti esimene blogina vormistatud raamat on ootuspärane? Jah, sest selle autor on noor, 20ndate esimeses pooles naine, elab linnas, töötab ajakirjanikuna ...Nagu disaineritele meeldib aegajalt oma loomingut kunstigaleriides esitleda, viitamaks, et see on midagi "jäävamat" ja "väärtuslikumat" kui pelgalt tarbeala, soovivad ka ajakirjanikud tihti jätta endast midagi kestvamat kui leheartiklid... või blogisissekanded. Seks ja linn ja melanhoolia ja igatsus ilusast valgest pulmakleidist ja alkohol ja peod ja...Et nagu Eesti Bridget Jones? Siiski mitte. Blogi kui uue hübriidzhanri olemus on selles raamatus piisavalt domineeriv -- fragmendid, meeleolud, stiililis-zhanrilised eksperimendid ja üleüldse see õhulisus, pooleldiütlemine, millega paistavad silma just kirjutamisega oma igapäevast leiba teenivate inimeste internetipäevikud. Tegemist on ühe hingetõmbega (et saaks südame pealt ära...)ja napisõnaliselt (muu kirjatöö vahele?) kirjutatud märkmetega, osaliselt endale, osaliselt sõpradele mõeldud. Ja osaliselt teistele noortele urbaansetele naistele, kes Daki muredes-rõõmudes-vigades iseennast ära tunnevad.
Mulle endale tundub Daki võib-olla liiga hajus, impressionistlik, lüüriline, fragmentaarne.Meeleolukas, kohati vaimukas, sõnade-mõistetega mängiv -- seda kindlasti. Sulejoonistused, sketshid, mis on liiga põgusad, et pärast mingi hulga läbivaatamist saaksid jätkuvat huvi pakkuda, väikestest eksperimentidest hoolimata. Aga kas kümned tuhanded blogilugejad (tegu on ühe eesti populaarseima blogiga) saavad eksida?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment