"WHAT WE`VE GOT HERE, IS A FAILURE OF COMMUNICATION!"

Epp Petrone
"Minu Ameerika"
Petrone Print
2007

Öeldakse, et esimese põlvkonna immigrandid ei saa kunagi õnnelikuks. On olemas ka teooria, mille kohaselt kogu inimlik sotsiaalne suhtlemine põhineb peegeldamisel. Inimene teeb liigutuse, ülekantud tähenduses -- ja jääb ootama, kas ta suhtluspartner või grupp reageerib sellele, nagu ta saaks sellest aru. Kas ta reageerib soovitud viisil: naerab nalja üle, hindab vaimukat repliiki,korjab üles vihje, saab aru, kui tema suhtes näidatakse üles heatahtlikkust või ollakse, vastupidi, irooniline.
Sellesama teooria kohaselt jääb selline peegeldusefekt ära, kui inimesed on eri kultuuriruumidest pärit ja aset leiavad lugematud kommunikatsioonihäired, nii suured kui väikesed. Heatahtlikkkust ja sõbralikkust võidakse tõlgendada flirdina, põhjamaist reserveeritust ja napisõnalisust aga vaenulikkuse või pahatahtlikkusena.
(Olen ise olnud koos grupi eestlastega New Yorgi hotelli saunas toimunud basseinipeol, kus eesti tütarlapselt küsiti: "Kas sulle ei meeldi need inimesed, kes su kõrval istusid?" --"Ei, need on mu sõbrad," järgnes vastus. )
Epp Petrone blogiraamatus "Minu Ameerika" kirjeldab minategelane, eesti ajakirjanik, kes on abiellunud ameeriklasega, kümneid valdkondi, kus sellised kultuurikonfliktid aset leiavad. Kuna nii raamat kui sellele eelnenud blogi on suunatud eesti lugejale, esinevad ameeriklased tihti grotesksete olenditena, kes söövad liiga palju, sõidavad kõikjale autoga, ei tea midagi oma riigist väljaspool toimuvast, teevad jõulude puhul üksteisele tohutus koguses mõttetuid kingitusi, kisuvad pakipaberid kiiresti-kiiresti lahti (mitte ei haruta nööre -paelu kannatlikult) ja jätavad kogu selle prahihunniku oma suurte majade ette jõulupühadejärgset koristusautot ootama.... Olles sattunud Ameerika äärelinnaelusse, jääb raamatu minategelane kohati hämmastunud, aga empaatiliseks vaatlejaks, kes aegajalt küll satub konfliktidesse oma uue perekonnaga.
Uue Maailma tarbimisorgiat pealt vaadates ja selles sunnitult osaledes avastab ta aga keskkonnasäästliku mõtteviisi ja planeediga arvestamise oma elu iga liigutust tehes.

See aga on juba sama autori järgmise raamatu teema.

Lühidalt: lihtsad ja pretensioonitud lood. Blogitekstidest, mis on pea alati natuke ebaühtlased ning värsketest emotsioonidest küllastunud, pole üritatud teha midagi enamat, kui need algselt on.Märkmed iseenda jaoks, et mitte kaotada võõras ja teiskeelses keskkonnas koduperenaisena oma identiteeti. Mis on meeldiv. Samuti jäävad osade peatükkide aluseks olevad naisteajakirjaartiklid selleks, mis nad on -- informatiivsed, samas meelelahutuslikud jutukesed, millel puudub igasugune ilukirjanduslik /esseistlik pretensioon.
Huvitav aga, kas juhul, kui seda raamatut loeks ameeriklane, kas Epp tunduks talle kohati samasugune veidrik ja "otsekui suur laps", nagu nemad talle?