Kati Murutar
"Naisena sündinud 20 aastat hiljem"
2. osa
Petrone Print 2008
Millegipärast meeldis mulle see raamat oluliselt rohkem kui 1. osa. Võib-olla on asi hetkes ja meeleolus, mil seda lugesin. Pingelanguses. Jõulueelses tolerantsis. Aga võib-olla on "Naisena sündinud" järje 2. osas mingeid väärtuseid, mis eelmises välja ei tulnud. Võibolla on nende naiste lood, mis nüüd edasi arenenevad, juba originaal-"Naisena sündinust" rohkem meelde jäänud ja intrigeerivamad. Oli ju aktiivne, aga kohmakas, piinlik-edasipüüdlik what`s-her -name üks raamatu säravamaid karaktereid ning nüüd on Tuhkatriinust saanud täieõiguslik printsess.
Murutari maailmavaade tundub olevat üsnagi new age; ka kõige eksistentsiaalsematele, sündi, surma ja inimese saatust puudutavatele küsimustele on olemas lihtsad vastused. Liigagi lihtne elu, tundub mulle kohati. Peategelasele on olemise müsteerium kohati lihtne nagu jehoovatunnistajate broshüür. Aga see on arvatavasti maitseasi ja/või isikliku valiku küsimus -- kas uskuda nii lineaarseid "karmalisi" põhjuseid oma elus toimuvale või mitte.
Läbivaid probleeme on raamatus tugeva naise ja nõrgema mehe küsimus ja mulle isiklikult tundub viimase tegelase, seitsme lapse kangelasema loo kulminatsioon piisavalt creepy. Freudiaanliku psühhoanalüütiku unistus. Aga sellele liigselt vihjata või detaile ära anda tundub mulle potensiaalsete lugejate suhtes ebaaus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Murutari "Naisena sündinud" järjed ei meeldinud mulle üleüldse. Ei I ega II.
Murutar kasutab hästi palju ülevõlli ütlemisi ja kirjanduslikku liialdust. Aga kõigest sõnavahust hoolimata on see, millest ta kirjutab, sula tõsi.
Kogu alasti tõest hoolimata on oluline mitte kibestuda.Võibolla on see isegi kõige olulisem ülesanne üldse.
Murutar on kahjuks väga kibestunud ja see tekstist läbinõrguv kibestumus segab kohutavalt raamatute nautimist.
Post a Comment