Mart Juur kiidab Onu Bella viimast kirjandusteost "Dekameron" selle tagakaanel: "Nagu India ilma kõhulahtisuseta" --- ja Kaia-Kaire Hunti "Minu Nepaali" lugenuna ma mõistan seda mõtet. Igasugune turismireisigi mõte Aasiasse tundub selle teose ülispartalike olukirjelduste taustal mitmekordset kaalumist väärt. Kontrast Nepaali eluolu ja Eesti, mis mis selle raamatu valguses mõjub turvalise heaoluühiskonnana, vahel on suur ja Kaia-Kaire Hunti vastupidamine seal kolmanda maailma lastekodus tundub omamoodi tahte triumf.
See on raamat sellest, kuidas identiteedikriisis Tallinna kontorinaine läheb Nepaali lastekodusse tööle ja loomulikult on tal selliseks elumuutuseks ka mingisugune ettevalmistus ja eelsoodumus. Tänapäevale omaselt on selleks süvenenud tegelemine idamaiste vaimsete praktikatega . Raamatu autor kirjeldab ka, kuidas ta Nepaalis, kus igasugune arstiabi on praktiliselt kättesaamatu, oma murtud pahkluud ise kõikvõimalike New Age -meetoditega tervendas. Ja edukalt!
Kaia-Kaire Hundi raamat tuletab loomulikult omajagu meelde "Söö palveta armasta"-nimelist New Age-hõngulist eneseotsingu-bestsellerit. See on vist sellise varakeskealise naise identiteedikriisis Aasiasse minemise loo puhul paratamatu. Aga selle autobiograafilise narratiiviga paralleel piirdubki --- "Minu Nepaal" on palju argisem, ilma müstiliste ilmutuste ja liigutava happy end`ita. See on siiski väga köitev lugemine ühe eesti naise hakkamasaamisest kolmanda maailma nurgakeses, mida soovitaks alternatiivina kallile ja kurnavale Aasia-reisile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment