Veel mitte valmis päris maailma minema...

"Ma ei karda", Niccolo Ammaniti
Tõeliselt särav lapsepõlveteemaline horror itaalia ühelt tähelepanuväärsemalt tänapäeva kirjanikult, nagu ma aru saan. "Kärbeste jumal", Agota Kristofi "Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" või "Herilase vabrik" või Jonas Gardelli "Koomiku lapsepõlv" on saanud konkurendi. Tõeliselt hea. Peen ja ühtlasi jube ning haaravalt kirja pandud. Mul on uus lemmik.

Ja teine ooper

"Catalina", William Somerset Maugham
Kindel klassika, aga tegelikult lihtsalt üks kvaliteetne keskaegsesse inkvisistsiooni-Hispaaniasse viidud imede-teemaline seiklusjutt. Võin veel lisada, et kõik selels ja eelmises postituses mainitud raamatud, välja arvatud Unt ja Gilbert, on spontaansed ostud praegustelt raamatupoodide kampaaniatelt. Ja järge ootamas on näiteks Hemingway kogutud novellid kahes kõites (a`49.-) ja suvel ostetud Kureishi viimane romaan.

India- teema

Enne minu "ashramikogemust" siinsamas Eestis:

"Goa sündroom", Aleksander Suhhotshev
Kerge lugemine, mitte kuigi palju väärt; mitte eriti kaasakiskuv pinnapealne seiklusjutt vene noortest uusemigrantidest Indiast. Seks ja droogid ja tekno. Lugesin seda ajal, kui mul polnud tahtmist mitte midagi teha.

Mingi saksa dokumentalist, "Tee teise dimensiooni"
Filmirezhissööri erialased ja isiklikud kohtumised shamaanide ja elavate pühadustega üle maailma. Vt eelmise lõigu viimast lauset.

Pärast mu eile lõppenud neljapäevast "ashramikogemust":

"Illusioonimeistrid. Varanasi päevaraamatud 2", Lii Unt
Järg suvel raamatupoes läbiloetud, sama autori eelmisele samateemalisele "Parimale näitlejale linnas". Läbielatud kogemuste valguses "töötab" see kahtlemata paremini kui muidu iial võiks.

"Söö, palveta, armasta", Elizabeth Gilbert
Lõpuks lugesin täna selle hittraamatu läbi. Lii Unt vihjab omajagu kibestunult ja pisut kadedalt Gilbertile oma raamatus -- ta nimelt loeb seda oma Tiibeti-reisil. On põhjust kadedust tunda küll: eelkõige seetõttu, et Gilbert on tunduvalt andekam kirjutaja. Tema aasta või üheksa kuud Itaalias, Indias ning Indoneesias on esitatud läbikomponeeritud, hästitempereeritud tervikuna. Samas kui Lii Undi päevikud on ühtlane rida, küll huvitav oma ladusalt kirjeldatud eksootilise keskkonna ja tüüpide galerii poolest, on talendil ja talendil siiski vahe. Gilbert suudab väga isiklikke religioosseid kogemusi kirjeldada seiklusjutu pinevusega, ilma nõretavaks muutumata. Ilus. Mõelda vaid, et tegu on igas mõttes hea raamatuga, mille suhtes olid mul kahtlused just selle hitt-naisteka-Oprah-show-trendika-New-Age- maine pärast.