Enne minu "ashramikogemust" siinsamas Eestis:
"Goa sündroom", Aleksander Suhhotshev
Kerge lugemine, mitte kuigi palju väärt; mitte eriti kaasakiskuv pinnapealne seiklusjutt vene noortest uusemigrantidest Indiast. Seks ja droogid ja tekno. Lugesin seda ajal, kui mul polnud tahtmist mitte midagi teha.
Mingi saksa dokumentalist, "Tee teise dimensiooni"
Filmirezhissööri erialased ja isiklikud kohtumised shamaanide ja elavate pühadustega üle maailma. Vt eelmise lõigu viimast lauset.
Pärast mu eile lõppenud neljapäevast "ashramikogemust":
"Illusioonimeistrid. Varanasi päevaraamatud 2", Lii Unt
Järg suvel raamatupoes läbiloetud, sama autori eelmisele samateemalisele "Parimale näitlejale linnas". Läbielatud kogemuste valguses "töötab" see kahtlemata paremini kui muidu iial võiks.
"Söö, palveta, armasta", Elizabeth Gilbert
Lõpuks lugesin täna selle hittraamatu läbi. Lii Unt vihjab omajagu kibestunult ja pisut kadedalt Gilbertile oma raamatus -- ta nimelt loeb seda oma Tiibeti-reisil. On põhjust kadedust tunda küll: eelkõige seetõttu, et Gilbert on tunduvalt andekam kirjutaja. Tema aasta või üheksa kuud Itaalias, Indias ning Indoneesias on esitatud läbikomponeeritud, hästitempereeritud tervikuna. Samas kui Lii Undi päevikud on ühtlane rida, küll huvitav oma ladusalt kirjeldatud eksootilise keskkonna ja tüüpide galerii poolest, on talendil ja talendil siiski vahe. Gilbert suudab väga isiklikke religioosseid kogemusi kirjeldada seiklusjutu pinevusega, ilma nõretavaks muutumata. Ilus. Mõelda vaid, et tegu on igas mõttes hea raamatuga, mille suhtes olid mul kahtlused just selle hitt-naisteka-Oprah-show-trendika-New-Age- maine pärast.
No comments:
Post a Comment