Roheline käsiraamat

"Roheliseks kasvamine"
Epp Petrone
Petrone Print 2007


Ajal, kui järjest enamad inimesed arvestavad oma igapäevases elus keskkonnaga ning päris paljud tunduvad võtvat ökoloogilist mõtlemist alternatiivse eneseteostusena , oli sellise omamaise raamatu ilmumiseks viimane aeg. Minu tutvusringkonnas "risaiklivad" enamus, Fair-Trade-või ökokaupu ostavad pigem jõukamad-keskklassistunumad, maale elama minemise plaane on pidanud paljud praegused kolmekümnesed.... "Seda ma ei osta, siin on "ee-d" sees", olen kuulnud rohkem kui korra. "Osad neist on süütud söögisooda või jõhvikhape", olen vastanud. ---"Jah, ma tean, ma peaksin need tegelikult endale selgeks tegema..."
Noh, ja Petrone raamatus on ka eriti kahjulike lisaainete numeratsioon sees. Ja tohutult viiteid internetilehekülgedele, foorumitele, vajalikke telefoninumbreid. Tutvustusi ilmateinud dokkidest, raamatutest, lühi-intervjuusid eesti ametnike-tootejuhtidega.... Sissejuhatus sellesse järjest populaarsemasse maailmavaatesse koos vihjete ja konkreetsemate suunistega neile, kes tahavad rohkem infot ning sellesse elulaadi sukelduda. Samas ka "ökoismi" kriitikat -- lugeja saab näiteks teada, et põhiline tasand, kuhu keskkonnateadlik tarbija peatuma jääb, on prügi pärast muretsemine; et kilekott võib olla parem valik kui paberkott,sest viimast tehakse ainult puust ning ta ka ei lagune prügimäel; et ühekordsed nõud ei ole nii suur probleem kui esmapilgul tundub....Jäetakse päris palju lahtiseid otsi.
Kogu see populaarteaduslik info on hästiloetavas vormis, antud edasi läbi autori isikliku kogemuse, tema kahtluste ning võitluste sugulaste-naabritega. Oleks tema keskkonnateadlik ärkamine toimunud Eestis, mitte New Yorgi äärelinnas, oleks kahtlemata vähem värvikat materjali.
Ootaks veel selles zhanris raamatuid -- maailm ja igapäevased valikud radikaalse loomaõiguslase pilgu läbi, ökoelu maal, keskkonnateadlikud eksperimendid -- eriti eestimaalaste kogemuste läbi.
Ja veel -- Petrone raamat on nii öko kui olla võib -- taaskasutatud paberil, looduslike trükivärvidega, helehallide pappkaantega. Ilus, aga iga näpujälg jääb näha. Ei mingit peale lugemist edasi kinkimist. Igaühele oma!

Jesus in Da House

"Jesus Camp"

Dokk USA evangelistide lastekasvatusest, suvelaagritest, propagandast.
Tänaval usulist äratustööd tegevad lapsed. Nende pastor Becky Fisher.
Oma last kodus õpetav ema teeb pojale selgeks, et kliimasoojenemine nagu ka evolutsiooniteooria muide, on kõigest üks uskumus. Mis sellest siis on, kui viimased suved on väga palavad olnud ja keskmine õhutemperatuur natuke tõusnud — “It`s not gonna hurt us”, annab laps õige vastuse. Seal on üldse väga, väga alternatiivsed vaated keskkonna- ja ühiskonnaprobleemidele, mida esindavad evangelistid, väidetavalt 25% USA elanikkonnast.
Päris shokeeriv.
Ja samas on see dokk tehtud ikkagi piisava respektiga oma tegelaste suhtes, nii et mulle tundub, et seda vaadates võib tulla ka vastupidistele järeldustele. Et need lapsed ongi Ameerika tulevik.....
Äkki ongi?

"Kõik nähtamatud lapsed"

Ah jaa, seda vaatasin ka. Eile ETV-st.

"Status Anxiety"

Alain de Botton on oma raamatust ise filmi kah teinud.

"Sicko"

Leidsin Youtube`ist. Hispaaniakeelsete subtiitritega ja kolmeteistkümnes jaos. Jumala Ok.

Tsuaf

Üks teatrietendus ka vahele. Lavaka viimane kursus ja Pepeljajev on lavastaja. Kaks tundi pikk, kipub venima, abstraktsed liikumiskohad on suurepärased, muidu käib "näitlemine" jätkuvalt närvidele.
Jekaterina Novosjolova on parim, kõige ilusam, siiram, armsam, temperamentsem. Tema seda vaatama kutsus ka, muide.Mis ei ole eelneva hinnanguga muidugi seotud.

"Michael Moore Hates America"

Üks nooremapoolne filmiprodutsent,patriootlik ameeriklane, on MM filmidest häiritud. Ta võtab MM vastu ette omamoodi ristiretke, üritades kasutada samu meetodeid. Animatsioon, irooniline voice over, ise oma filmi aktiivne peategelane. Paljastab paar pettust MM filmides, näiteks ei ole viimane pärit mitte allakäinud Flinti tööstuslinnakesest, vaid sealtsamast kõrvalt rikkamast ja "valgemast" kohast.
Probleem on, et rezhissöör on nii nõretavalt isamaaline ja sedasama on ka tema poolt MM-le moraalselt vastu seatud head, lihtsad ameerika inimesed, et vähemalt siitpoolt maakera vaadates mõjub see kohati groteski järgmise astmena. Ja kohati on lihtsalt igav.

Ülejäänud PÖFFifilmid

Irina Palm

Armas film. Hea.

Negatiivse mõtlemise kunst

Väga hea. Katarsiline.

Kaks ühes


Vene film. Pool filmi magasin. Ei, neljandiku. Osaliselt hea. Ei meeldi ikka teatraalne ülenäitlemine ja intellektuaalsus filmis. Kuradi euroopa kino.

Pöff 4

Lapsed
Islandi film -- igati OK.

Pöff 3

Annie Leibowitz
Life through a Lense

Mulle huvitav dokk.


Cargo 200

Parim film siiani. Venelased oskavad kino teha ja neil on karismaatilised näitlejad.

Pöff 2

"Once" -- "Ükskord"

Tohutult kiidetud Iiri indie, mis arvustuste põhjal kõlab nagu eksperimentaalne film, pool-muusikal selline ja ida-eroopa võõrtööliste teemal. Vastupandamatu muusikaga. Ega ei ole ikka küll. Sentimentaalne low-tech filmike, kus koguaeg lauldakse sentimentaalset kitarripopi ning mis on suhteliselt mittemidagiütlev. Telekas lõpuni ei vaataks.
Inimesed üsna täis saalis millegipärast plaksutasid pikalt.