Moodsad vagajutud

Epp Petrone, "Kas süda on ümmargune?"

Lõpetasin just Aigi Vahingu debüütromaani "Valik" arvustuse ajalehte Sirp. Tunnistan, et algselt mõtlesin kirjutada temast ja Petrone viimasest teosest koos. Mõlemad raamatud tundusid mulle minevat samasse nishshi. Nishshi, kuhu kuulub ka juba kultusteose ning samuti totaalse bestselleri staatuse saavutanud Elizabeth Gilberti "Söö palveta armasta": lugu naisest, kes on sattunud identiteedikriisi. Kelle jaoks see, milleks teda kogu senine elu tundub olevat ette valmistanud -- haridus suunab hea töökoha saamiseni; partneri otsimine kindla suhte ja lasteni -- ei tundu olevat enam see. Mitte isegi "päris see", vaid midagi, mis ei lähe kohe üldse mitte. Jahmatavale kriisimomendille järgneb eneseotsimine laias maailmas, jättes senised suhted ja kuni kriisihetkeni hoolega ehitatud elu seljataha. Need kahtlemata spirituaalse kallakuga eneseotsingud viivad kangelanna enda senise identiteedi ja väärtushinnagute hülgamiseni, ta piltlikult öeldes võtab ennast koost lahti, et siis uuesti kokku panna. Ta tõuseb fööniksina tuhast, olles targem, elukogenum, puhtam ja helgem. Uue armastuse leidmine koos vana minaga hüljatud vana suhte asemele käib asja juurde. Tänapäeva maailmas ei kujuta keegi ette õnnelikku üksindust. Ei, prints valgel hobusel tuleb ikka ka. Niivõrd varjamatult autobiograafiline on Petrone küll, et me teame juba enne raamatu lugemist, millega see kõik senise seisuga lõppenud on. Ameeriklasest unelmate mees, kaks armast tütart, pärast ekslemisi Ameerika ja Eesti vahet oma kirjastuse rajamine ning kodu leidmine Viljandis.
Oma arvustuses tsiteerin Vahingut: Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. /---/ Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode “Raadiot”. (lk 229) Äkki selles väites peitubki selle uue zhanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse, populaarsus. Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance`is. Äkki aitavad Vahingu “Valik” – nagu teisedki sama “zhanri” raamaud, mida siin maininud olen, rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus-ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – patustajate pihtimusi, kes on saanud puhtaks ja teinud läbi meeleparanduse. Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega.
Ei saa öelda, et see kõik Epp Petrone viimase raamatu kohta ei käiks. See on hästi kirjutatud -- sujuvalt, kaasahaaravalt, silmatorkava jutustamisande ning detailiteravusega. Ja niimoodi edasiantud, juba iseenesest täiuslikud karakterid nagu aferistist vana hipi, peategelase omamoodi mentor, kes tal kohe raamatu alguses oma peadpööritavate teooriatega meeled segamini ajab.
Ja rohkem ma raamatu sisu kohta siinkohal ära öelda ei tahagi. Võtku igaüks seda nagu reisi tundmatusse, mille jooksul senised arusaamad maailma ja inimeste toimimismehhanismide kohta saavad pea peale pööratud.