"Minu Eesti", Justin Petrone

Üsna tavalist ameerika kollezhilõpetajat, noort ajakirjanikku, pidi ootama üsna tavaline ameerika keskklassi elu. Töökoht mõne ajalehe juures, aga enne seda seljakotireis mööda maailma; siis mõnda aega karjääritegemist, kuni on aeg valmis naisevõtuks. Abielu kena ameerika tüdrukuga, kelle tema ameerika-itaalia perekond ja võimukas ema heaks kiidavad. Teisiti läks. Noort ameerika ajakirjanikku ootas ees väga ebatavaline tavaline eesti elu. Temast kuus aastat vanem, elukogenud ja boheemlik eestlannast maailmarändur ja ajakirjanik, tema tulevaste laste ema. Kodu Tallinna kesklinnas ning väljasõidud naise sugulaste juurde nii Eestimaa pealinna kõledatesse eeslinnadesse kui palju kaugematele kohalikele ääremaadele. Inimesed, kes oma lähedasi kohtumisel ei emba ega ka omavahel suurt ei räägi. Samas ei hiline kunagi ega palu ka pea kunagi oma kaaskodanikelt abi. Külm, konte valutama panev kliima, kuivpeldikud, liigutavad surnuaiad, õudne ajalugu, Eurovisioonikultus, katkised või puuduvad hambad inimeste suus, imelik kohalik köök ja külaskäik nõia juurde. Üsna ilukirjanduslik sissevaade tavalisse eesti ellu, mille ainulaadsusest ja eksootilisusest võõra jaoks võib pärast selle raamatu läbilugemist kerget aimu saada. Kergestiloetav teos, mida on raske mitte ühe hooga läbi lugeda. Kuna see "linalakse eesti neiu" leidmise lugu on ka äärmiselt romantiline, on tegu omamoodi hübriidiga naistekast ja reisiraamatust või pigem mina-võõrsil-tüüpi kirjandusest.