Thursday, April 16, 2009

New age, kodumaised kirjanikud ja II Maailmasõda

David Benioff, "Varaste linn"

Hollywoodi noorema põlve vene juurtega stsenarist on üles kirjutanud oma Leningradi blokaadi üle elanud vanaisa loo, mis leiab aset ühe nädala jooksul. Hea eksistentsiaalne meelelahutus.

Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel"


Joseph Murphy ,"Suurendage oma rikkust ja edu alateadvuse väega"

Ei lisa suurt midagi sama autori "Teie alateadvuse jõule" -- aga mida halba on oluliste asjade ülekordamises.

Anton Szandor LaVey, "Saatanlik nõid"


Satanistlik eneseabi -- mis vist praktilise tegutsemise ning tulemuste kohapealt suurt ei erine kristlikust sellisest (vt eelmine autor ja raamat praeguses loetelus).

Muriel Simon, "Uuesti elus. Minu uus algus pärast rinnavähi diagnoosimist"



Erica Jong, "Võrgutades deemonit. Kirjaniku elust"


Naiskirjaniku (maailmakuulsa sellise ) elulooline rock`n`roll.

"Urmas Ott. Teletähe lugu"


Taaskord kodumaine bestseller.

Elo Viiding, "Püha maama"

6 comments:

Valkyrie said...

Olles kaht raamatut lugenud ja ühe neist suisa ise eesti keelde tõlkinud, võin öelda, et "Saatanliku Nõia" praktiline tegutsemine erineb kristliku sisuga raamatust vägagi. ;)

Aurora said...

Ei tea midagi. Kui palju sa neid kristliku algpõhjaga raamatuid ja näiteks Silva metodit lugenud oled?

Valkyrie said...

Pead siis silmas Silva Method programmi?

Olen tuttav ütleme keskpärasel tasandil, süviti minemiseks peaks juba seda teemat tõesti armastama, aga see pole minu jaoks mitmelgi põhjusel.

Selgitan enda argumenti täpsemalt veidi, ega ma polegi KÕIKI kristliku sisuga eneseabi raamatuid läbi lugenud :P aga võrdlusmomendi tekkides näen, et LaVey rõhutab egotsentrismi, jõudu ja ausalt öeldes mingil määral ka nende ärakasutamist, kes seda suisa ootavad või lihtsalt lubavad. Not very christian aye? Märkuse mõte ei ole üht raamatut kuidagi kiita või laita, vaid esitada idee, et käsitlused siiski erinevad :)

Aurora said...

Mõtlen seda, et La Vey ei soovita erinevaid suhteid samal ajal, on vastu näiteks maagia kasutamisele noore perekonna lahkuajamiseks... Väga kristlik, kas pole?
Ja mantli kandmine paljal ihul, et koguda vastutulevate meeste seksuaalenergiat, on ju üsna süütu, eks ole?
Ja see, et kellelegi võib needuse peale panna, aga selle õnnestumiseks on vajalik igasuguse süütunde absoluutne puudumine -- kui paljud meist on selleks võimelised, ah??
Mida tahan öelda: reaalse käitumise poolest võivad aus kristlane ja aus satanist üsnagi identsed olla -- ja oma mõju poolest kaasinimestele.

Valkyrie said...

Mul vajus lõug maani, kui sa nimetasid meeste seksuaalenergia kogumist süütuks ja tõmbasid sarnaseid jooni kristlusega. :D

Kui rääkida AUSAST kristlasest, siis tõepoolest, aga neid on vist samapalju, kui sinu arust inimesi, kes süütundeta teisi needa suudaksid ^^

Aurora said...

Ma arvan, et erineva usutunnistusega inimesed on kõik üsna sarnased -- tahaksid anda oma parima, aga pahatihti on selleks liiga nõrgad. Iga religiooni järgimine on oma olemuselt suur idealism -- usk isikuülestesse väärtustesse ja ebamaistesse eeskujudesse, kelle poole pürgitakse. See, kui järjekindel või silmakirjalik viimases ollakse, sõltub siiski inimesest. Muretuid ülenurgalaskjaid on igas konfessioonis. Samuti fanaatikuid. Marginaalsematesse usulahkudesse (loen ka sataniste viimaseks, loomulikult)kuulujate hulgas on fanaatikuid alati rohkem, sest selline usuline tegevus on ühiskonna poolt rohkem või vähem põlatud ning see nõuab indiviidilt ohvreid. Nimetaksin neid, kelle jaoks usk on olulisem kui sotsiaalne tunnustus ja muud hüved, "ausateks" kristlasteks või satanistideks või krishnaiidideks või kelleks iganes.
NB! Vähemalt mittereligioosses Eestis on fanaatilise mainega kristlikku "sekti" kuulumine sama marginaliseeriv kui enda satanistiks pidamine. Elu Sõna liige või Musta Veenuse Ordu liige -- ühed kahtlased ajupestud hullud mõlemad -- vähemalt enamuse jaoks, kas pole?
Ilma süütundeta, satanismi mõttes "ausalt" ja idealistlikult suudab kedagi needa, usun, kõigest mõni üksik.
Ja ainult mantlis baari jalutamine, lootuses kelelgi seksuaalenergiast osa endale saada tundub mulle tõesti umbes sama süütu tegevus kui pühapäevasel jumalateenistusel Kaarli kirikus tukkumine. Maagilist toimet, usun, on mõlemile umbes sama palju. Või vähe.