Ostsin selle reiki-kliinikust, mille omanik, muidu väga sümpaatne mees, Atlantisest äkki särasilmil rääkima hakkas. Mõtlesin, et teen talle head meelt ja ostan raamatu ära. Nüüd lugesin. Selle ameerika sensitiivide tandemi Atlantise-visooniga on sama häda mis ulmekirjandusega --- inimliku fantaasia piirid tulevad kiiresti ette. Internetivõrdlused ja muud "spirituaalsed" modifikatsioonid kaasaja tehnikast -- ja sääsed, kes on akumuleerunud ja reaalseks muutunud negatiivsed mõtted...
Aga omamoodi armas ning ma ei imestaks, kui selles kõiges oleks ka väike kübeke tõde.
Tuesday, January 19, 2010
Thursday, January 7, 2010
"Me peame rääkima Kevinist", Lionel Shriver
Great American Novel.
Raamat nagu aatomipommi plahvatus -- kerib ja kerib ja järjest võimsamaks läheb. Radioaktiivne tolm langeb maha ja miski pole päris endine. On natuke mürgitatud tunne. Ja paar kohta käisid täpselt mu praeguse hetke probleemide kohta -- lausa uskumatul kombel. Vihjena neile, kes on seda raamatut lugenud -- peategelase kõne dokumentaalfilmis ja minu hirm kohe ilmuva Õhtulehe intervjuu ees. Et kas ma rääkisin ehk liiga palju. Vastus .... oh, vaadake ise järele sealt raamatust.
Raamat nagu aatomipommi plahvatus -- kerib ja kerib ja järjest võimsamaks läheb. Radioaktiivne tolm langeb maha ja miski pole päris endine. On natuke mürgitatud tunne. Ja paar kohta käisid täpselt mu praeguse hetke probleemide kohta -- lausa uskumatul kombel. Vihjena neile, kes on seda raamatut lugenud -- peategelase kõne dokumentaalfilmis ja minu hirm kohe ilmuva Õhtulehe intervjuu ees. Et kas ma rääkisin ehk liiga palju. Vastus .... oh, vaadake ise järele sealt raamatust.
Tuesday, January 5, 2010
Aastavahetuse raamatud ja filmid
Berit Renser, Terje Toomistu
"Seitse maailma"
Tegelikult lugesin seda juba ammu enne aastavahetust, vist oktoobris. Oli tore. Muljetavaldav. Midagi hoopis enamat kui kirjelduse järgi võiks arvata -- kahe tudengitüdruku süüdimatud seiklused Ladina-Ameerikas. Vaid täiesti ehedalt maagiline. Oma narkoelamusi polegi vist keegi eestlastest nii sügavuti kirjeldanud. Lisaksin võimalikele asja vastu huvi tundma hakanutele veel, et ühe muljetavaldava ayahuasca-rituaali kirjeldusega algab Stingi autobiograafia "Murtud muusika". Viimane on üldse väga sümpaatne raamat.
Primo Levi
"Survival in Auschwitz"
Spontaanne ost Bedfordi tänavaturul novembri lõpus. Üritasin seda lugeda autosõidul New Yorgist Miamisse, aga üldse polnud see. Külma talve kirjeldus Poolas ning õhukselt riides vangide kannatused külma ja nälja ja ülejõu käiva töö tõttu versus lõunaosariikide maastikud ja järejst soojemaks muutuv kliima, kui saabub detsember -- no ma ei tea... Aga Levi on oma raamatu tiitellehele kirja pannud needuse nende aadressil, kes on oma soojades kodudes ja kellel on piisavalt süüa ning kes ei taha teada, mis Levi ja teiste temasugustega juhtus. Needus tundus siiras, niisiis lugesin kuu aega hiljem, detsembri lõpus, raamatu ühe hooga läbi. Levi on hea kirjanik ning ma paigutan enda jaoks tema raamatu Roman Fristeri "Mütsi" kõrvale. Frister on jõhkram ning komplitseeritum ning ta ei hoia ka enesekohase aususega tagasi. Lisaks on tegu eluaegse avantüristiga, kes oli selline enne Auschwitzi ja jäi samasuguseks ka pärast. Levi on tema kõrval kõigest ohver, aga kuigi see raamat jääb ilmselgelt "Mütsist" lahjemaks, on tegu siiski hea teosega.
Eero Paavolainen
"Külalisena kolmandas Reichis"
Täiesti juhuslikult loetud kohe pärast eelmist. 33-aastase soome kirjaniku autentsed mälestused 1936.a. suvest, mille ta veetis Natsi-Saksamaal. Kuna see raamat on avaldatud kordustrükina ning sellele pole lisatud kahetsevat-vabandavat eessõna, on tulemuseks muljetavaldavalt aus ning ootamatutele detailidele tähelepanu juhtiv kirjeldus II maailmasõja eelsest Saksamaast. Ma sain selle raamatu 200 lehekülje abil teada rohkem natsidest kui kogu oma senise elu jooksul. Kas te teadsite, et nooruse-ja kehakultus sai tegelikult alguse Kolmandas Reichis? Paavolainen kirjeldab ideoloogiat, meeleolusid, natside vaatemänge ning veidraid olmelisi muudatusi, mida rahvussotsialistid sisse viisid. Ta nimetab Hitlerit geeniuseks, ennustab, et sõda algab varsti, sest Saksamaa on selleks valmis, on mingite asjade suhtes skeptiline ning on teiste sära ja mõjujõu ees võimetu... Suurepärane raamat, mis võiks olla kohustuslik kirjandus siis, kui koolis õpitakse II Maailmasõda.
"Men who stare at Goats"
Minu meelest väga hea film Ameerika salajasest sõjaväeüksusest, mis koosnes sensitiivsete võimetega inimestest ning kus sõdurite treenimiseks kasutati padu-new age -meetodeid. Oli nauditav esimestest kaadritest kuni lõputiitriteni, kus kusagil päris lõpus, enne kinnitust, et filmivõtetel ei vigastatud ühtegi looma, öeldi järgmist: kuigi filmi peategelaste A ja B karakterid põhinevad reaalsetel isikutel, on filmi tegelased C ja D fiktiivsed kangelased. Lisaks tänatakse mingeid USA sõjaväelaseid isiklikult abi eest ning nende kohta öeldakse, et nad seisavad meie Maa eest. Rõhutan: see kõik on väga tiitrite lõpus, väikses kirjas ning ilmub ekraanile siis, kui kõik on saalist lahkunud. Peale minu loomulikult, kes ma eluaeg olen filmide tiitreid lugenud. Mul on kahtlus, et filmi alguse lauses: "Siin on rohkem tõtt, kui te eales arvate", on omakorda rohkem tõtt, kui esmapilgul tundub.
"Seitse maailma"
Tegelikult lugesin seda juba ammu enne aastavahetust, vist oktoobris. Oli tore. Muljetavaldav. Midagi hoopis enamat kui kirjelduse järgi võiks arvata -- kahe tudengitüdruku süüdimatud seiklused Ladina-Ameerikas. Vaid täiesti ehedalt maagiline. Oma narkoelamusi polegi vist keegi eestlastest nii sügavuti kirjeldanud. Lisaksin võimalikele asja vastu huvi tundma hakanutele veel, et ühe muljetavaldava ayahuasca-rituaali kirjeldusega algab Stingi autobiograafia "Murtud muusika". Viimane on üldse väga sümpaatne raamat.
Primo Levi
"Survival in Auschwitz"
Spontaanne ost Bedfordi tänavaturul novembri lõpus. Üritasin seda lugeda autosõidul New Yorgist Miamisse, aga üldse polnud see. Külma talve kirjeldus Poolas ning õhukselt riides vangide kannatused külma ja nälja ja ülejõu käiva töö tõttu versus lõunaosariikide maastikud ja järejst soojemaks muutuv kliima, kui saabub detsember -- no ma ei tea... Aga Levi on oma raamatu tiitellehele kirja pannud needuse nende aadressil, kes on oma soojades kodudes ja kellel on piisavalt süüa ning kes ei taha teada, mis Levi ja teiste temasugustega juhtus. Needus tundus siiras, niisiis lugesin kuu aega hiljem, detsembri lõpus, raamatu ühe hooga läbi. Levi on hea kirjanik ning ma paigutan enda jaoks tema raamatu Roman Fristeri "Mütsi" kõrvale. Frister on jõhkram ning komplitseeritum ning ta ei hoia ka enesekohase aususega tagasi. Lisaks on tegu eluaegse avantüristiga, kes oli selline enne Auschwitzi ja jäi samasuguseks ka pärast. Levi on tema kõrval kõigest ohver, aga kuigi see raamat jääb ilmselgelt "Mütsist" lahjemaks, on tegu siiski hea teosega.
Eero Paavolainen
"Külalisena kolmandas Reichis"
Täiesti juhuslikult loetud kohe pärast eelmist. 33-aastase soome kirjaniku autentsed mälestused 1936.a. suvest, mille ta veetis Natsi-Saksamaal. Kuna see raamat on avaldatud kordustrükina ning sellele pole lisatud kahetsevat-vabandavat eessõna, on tulemuseks muljetavaldavalt aus ning ootamatutele detailidele tähelepanu juhtiv kirjeldus II maailmasõja eelsest Saksamaast. Ma sain selle raamatu 200 lehekülje abil teada rohkem natsidest kui kogu oma senise elu jooksul. Kas te teadsite, et nooruse-ja kehakultus sai tegelikult alguse Kolmandas Reichis? Paavolainen kirjeldab ideoloogiat, meeleolusid, natside vaatemänge ning veidraid olmelisi muudatusi, mida rahvussotsialistid sisse viisid. Ta nimetab Hitlerit geeniuseks, ennustab, et sõda algab varsti, sest Saksamaa on selleks valmis, on mingite asjade suhtes skeptiline ning on teiste sära ja mõjujõu ees võimetu... Suurepärane raamat, mis võiks olla kohustuslik kirjandus siis, kui koolis õpitakse II Maailmasõda.
"Men who stare at Goats"
Minu meelest väga hea film Ameerika salajasest sõjaväeüksusest, mis koosnes sensitiivsete võimetega inimestest ning kus sõdurite treenimiseks kasutati padu-new age -meetodeid. Oli nauditav esimestest kaadritest kuni lõputiitriteni, kus kusagil päris lõpus, enne kinnitust, et filmivõtetel ei vigastatud ühtegi looma, öeldi järgmist: kuigi filmi peategelaste A ja B karakterid põhinevad reaalsetel isikutel, on filmi tegelased C ja D fiktiivsed kangelased. Lisaks tänatakse mingeid USA sõjaväelaseid isiklikult abi eest ning nende kohta öeldakse, et nad seisavad meie Maa eest. Rõhutan: see kõik on väga tiitrite lõpus, väikses kirjas ning ilmub ekraanile siis, kui kõik on saalist lahkunud. Peale minu loomulikult, kes ma eluaeg olen filmide tiitreid lugenud. Mul on kahtlus, et filmi alguse lauses: "Siin on rohkem tõtt, kui te eales arvate", on omakorda rohkem tõtt, kui esmapilgul tundub.
Tuesday, November 3, 2009
Veel mitte valmis päris maailma minema...
"Ma ei karda", Niccolo Ammaniti
Tõeliselt särav lapsepõlveteemaline horror itaalia ühelt tähelepanuväärsemalt tänapäeva kirjanikult, nagu ma aru saan. "Kärbeste jumal", Agota Kristofi "Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" või "Herilase vabrik" või Jonas Gardelli "Koomiku lapsepõlv" on saanud konkurendi. Tõeliselt hea. Peen ja ühtlasi jube ning haaravalt kirja pandud. Mul on uus lemmik.
Tõeliselt särav lapsepõlveteemaline horror itaalia ühelt tähelepanuväärsemalt tänapäeva kirjanikult, nagu ma aru saan. "Kärbeste jumal", Agota Kristofi "Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" või "Herilase vabrik" või Jonas Gardelli "Koomiku lapsepõlv" on saanud konkurendi. Tõeliselt hea. Peen ja ühtlasi jube ning haaravalt kirja pandud. Mul on uus lemmik.
Monday, November 2, 2009
Ja teine ooper
"Catalina", William Somerset Maugham
Kindel klassika, aga tegelikult lihtsalt üks kvaliteetne keskaegsesse inkvisistsiooni-Hispaaniasse viidud imede-teemaline seiklusjutt. Võin veel lisada, et kõik selels ja eelmises postituses mainitud raamatud, välja arvatud Unt ja Gilbert, on spontaansed ostud praegustelt raamatupoodide kampaaniatelt. Ja järge ootamas on näiteks Hemingway kogutud novellid kahes kõites (a`49.-) ja suvel ostetud Kureishi viimane romaan.
Kindel klassika, aga tegelikult lihtsalt üks kvaliteetne keskaegsesse inkvisistsiooni-Hispaaniasse viidud imede-teemaline seiklusjutt. Võin veel lisada, et kõik selels ja eelmises postituses mainitud raamatud, välja arvatud Unt ja Gilbert, on spontaansed ostud praegustelt raamatupoodide kampaaniatelt. Ja järge ootamas on näiteks Hemingway kogutud novellid kahes kõites (a`49.-) ja suvel ostetud Kureishi viimane romaan.
India- teema
Enne minu "ashramikogemust" siinsamas Eestis:
"Goa sündroom", Aleksander Suhhotshev
Kerge lugemine, mitte kuigi palju väärt; mitte eriti kaasakiskuv pinnapealne seiklusjutt vene noortest uusemigrantidest Indiast. Seks ja droogid ja tekno. Lugesin seda ajal, kui mul polnud tahtmist mitte midagi teha.
Mingi saksa dokumentalist, "Tee teise dimensiooni"
Filmirezhissööri erialased ja isiklikud kohtumised shamaanide ja elavate pühadustega üle maailma. Vt eelmise lõigu viimast lauset.
Pärast mu eile lõppenud neljapäevast "ashramikogemust":
"Illusioonimeistrid. Varanasi päevaraamatud 2", Lii Unt
Järg suvel raamatupoes läbiloetud, sama autori eelmisele samateemalisele "Parimale näitlejale linnas". Läbielatud kogemuste valguses "töötab" see kahtlemata paremini kui muidu iial võiks.
"Söö, palveta, armasta", Elizabeth Gilbert
Lõpuks lugesin täna selle hittraamatu läbi. Lii Unt vihjab omajagu kibestunult ja pisut kadedalt Gilbertile oma raamatus -- ta nimelt loeb seda oma Tiibeti-reisil. On põhjust kadedust tunda küll: eelkõige seetõttu, et Gilbert on tunduvalt andekam kirjutaja. Tema aasta või üheksa kuud Itaalias, Indias ning Indoneesias on esitatud läbikomponeeritud, hästitempereeritud tervikuna. Samas kui Lii Undi päevikud on ühtlane rida, küll huvitav oma ladusalt kirjeldatud eksootilise keskkonna ja tüüpide galerii poolest, on talendil ja talendil siiski vahe. Gilbert suudab väga isiklikke religioosseid kogemusi kirjeldada seiklusjutu pinevusega, ilma nõretavaks muutumata. Ilus. Mõelda vaid, et tegu on igas mõttes hea raamatuga, mille suhtes olid mul kahtlused just selle hitt-naisteka-Oprah-show-trendika-New-Age- maine pärast.
"Goa sündroom", Aleksander Suhhotshev
Kerge lugemine, mitte kuigi palju väärt; mitte eriti kaasakiskuv pinnapealne seiklusjutt vene noortest uusemigrantidest Indiast. Seks ja droogid ja tekno. Lugesin seda ajal, kui mul polnud tahtmist mitte midagi teha.
Mingi saksa dokumentalist, "Tee teise dimensiooni"
Filmirezhissööri erialased ja isiklikud kohtumised shamaanide ja elavate pühadustega üle maailma. Vt eelmise lõigu viimast lauset.
Pärast mu eile lõppenud neljapäevast "ashramikogemust":
"Illusioonimeistrid. Varanasi päevaraamatud 2", Lii Unt
Järg suvel raamatupoes läbiloetud, sama autori eelmisele samateemalisele "Parimale näitlejale linnas". Läbielatud kogemuste valguses "töötab" see kahtlemata paremini kui muidu iial võiks.
"Söö, palveta, armasta", Elizabeth Gilbert
Lõpuks lugesin täna selle hittraamatu läbi. Lii Unt vihjab omajagu kibestunult ja pisut kadedalt Gilbertile oma raamatus -- ta nimelt loeb seda oma Tiibeti-reisil. On põhjust kadedust tunda küll: eelkõige seetõttu, et Gilbert on tunduvalt andekam kirjutaja. Tema aasta või üheksa kuud Itaalias, Indias ning Indoneesias on esitatud läbikomponeeritud, hästitempereeritud tervikuna. Samas kui Lii Undi päevikud on ühtlane rida, küll huvitav oma ladusalt kirjeldatud eksootilise keskkonna ja tüüpide galerii poolest, on talendil ja talendil siiski vahe. Gilbert suudab väga isiklikke religioosseid kogemusi kirjeldada seiklusjutu pinevusega, ilma nõretavaks muutumata. Ilus. Mõelda vaid, et tegu on igas mõttes hea raamatuga, mille suhtes olid mul kahtlused just selle hitt-naisteka-Oprah-show-trendika-New-Age- maine pärast.
Friday, October 23, 2009
"My Life with the Saints", James Martin
Spontaanne ost Bedford Avenue tänavaturult, lõpuks jõudsin läbilugemiseni. Sissejuhatus minu jaoks vägagi eksootilisse maailma; jesuiidi preestri omasse, kes on erinevate pühakutega läbi igapäevaste palvete pidevalt seotud. Sissejuhatus katoliikulusse, jesuiitide liikumisse, nende elusse ja vaimsetesse harjutustesse. Ja tegelikult on kõik see möödaminnas, lisaks paarikümne pühaku eluloo jutustamisele ning väga isiklikele lugudele nendega seoses. Pühakud on valitud kronoloogilises järjekorras, selle järgi, kuidas nad Martini elu puudutasid. Ema Teresast Neitsi Maarjani; Jesuiitide Ordu rajaja Ignatius de Loyola, Therese de Lisieux, tundmatud Uganda märtrid, Joosep ja Peetrus. Jumala leidmine ja kaotamine (ema Teresa varjatud aastakümnetepikkune sügav depressioon), pühadus, patud, ilmutused, imed ja fakt, et pühakuteks said täiesti tavalised, eksinud inimesed. Võluv raamat.
Subscribe to:
Posts (Atom)