Epp Petrone
"Minu Ameerika 2"
"Ja ameeriklasi kutsusime me välismaalasteks." See lause ei ole pärit mitte Petrone Ameerika-saaga teisest osast, vaid Sergei Dovlatovilt, kes oma "Välismaa naises" kirjeldab vene kogukonna elu 70ndate aastate New Yorgis. Erinevalt suure naaberrahva esindajatest ei saa eestlased endale sellist luksust lubada. Epp Petrone ei kutsu ameeriklasi välismaalasteks -- vastupidi -- ta nimetab ennast poolirooniliselt väliseestlaseks ning toob välja nimekirja viimaste tunnustest. Ignorantsist kodumaiste meediastaaride suhtes alates ning kõnekeelega lõpetades, mis erinevalt emamaal räägitavast ei arene edasi muul viisil, kui järjest rohkemaid võõrlaene endasse võttes.
"Minu Ameerika 2" on rohkem kui esimene raamat kohanemisest,uude kultuuri sisseelamisest. Küllap alles pärast mõneaastast kohapeal elamist jõuavad uue immigrandini tema uue kodumaa ja võõrustajarahva tume alateadvus,hirmud, kompleksid ja üldiselt väljaütlemata jäetavad eelarvamused. Olgu nendeks siis meedia õhutatav sõge pedofiiliparanoia, suhtumine mustanahalistesse, juutidesse või Ida-Euroopa immigrantidesse. Ja samas ka avaneb uue kodumaa südamlikum ja helgem pool, olgu selleks siis uue kodulinna võlud või üllatavalt positiivne kokkupuude Ameerika tervishoisüsteemiga. See raamat on intiimne sissevaade küllap üsna tavalise itaalia-iiri-ameerika perekonna ellu, kuhu on "miniaks Euroopast" sattunud noor eesti naine. Värvikaimaks kõrvaltegelaseks emotsionaalne ja oma pere suhtes võib-olla kergelt obsessiivne ja kõike-kontrolliv ämm, aktsioonideks perekondlikud pühadeveetmised, kolimised, tülid sellesama ämmaga ning peategelase enda-avastamine keskkonnateadlikus eluviisis. Nagu esimene "Minu Ameerikagi", blogiraamat -- kirjeldused on hoogsad ning neist õhkub meeldivat pretensioonitust ning samas emotsionaalset powerit, nagu esmalt eelkõige enda tarbeks kirjutatud tekstides ikka. See tundub olevat globaliseeruva maailma uus zhanr -- "Mina võõrsil", olgu siis tegemist ameeriklastega Toskaanas, inglasega Pariisis või eestlasega New Yorgis. Ja kes tuleks ilma seda raamatut lugemata selle peale, et üks muidu igati mõistlik ameeriklane võib küsida põdrasamblatee kohta: "Kas sul paha ei hakka mõttest, et selle peal on putukad käinud?"
2 comments:
Aitäh, sa kirjutad nagu proff hea arvustaja. Ma ootan, et sa seda blogi edasi ka peaks ja saaks siit veel teiste raamatute kohta teada ;).
Epp (sellesama Justini arvutist, kes imestas, kuidas saab samblateed juua ;).
Mismis. Ma ei saa aru, kas Justin on eelmises kommentaaris väitnud, et mina kirjutasin selle? Ikka ta ise on kirjutanud.
Aga aitäh igatahes :) minugi poolt.
Epp.
Post a Comment